Haigurlased
| Haigurlased | |
|---|---|
 Mudahaigur | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Alamklass |
Neornithes |
| Infraklass |
Neognathae |
| Ülemselts |
Neoaves |
| Selts |
Pelikanilised Pelecaniformes |
| Sugukond |
Haigurlased Ardeidae Leach, 1820 |
| Sünonüümid | |
| |
Haigurlased (Ardeidae) on pelikaniliste seltsi kuuluv sugukond pikajalgseid magevees toituvaid seltsingulisi linde.
Haigurlased elavad kõikides regioonides peale Antarktika, kõige rohkem liike elab troopikavöötmes. Enamik haigurlasi elavad märgaladel.[1]
Sugukonda kuulub 72 linnuliiki.
Eestis kohatud kaheksa liiki on järgmised: hüüp, väikehüüp, ööhaigur, siidhaigur, hõbehaigur, hallhaigur, purpurhaigur ja veisehaigur.[2]
Klassifikatsioon
Sugukonda kuulub 18 perekonda:[3]
- odahaigur (Agamia)
- haigur (Ardea)
- tiigihaigur (Ardeola)
- hüüp (Botaurus)
- väikehaigur (Butorides)
- prill-ööhaigur (Calherodius)
- lodinokk-haigur (Cochlearius)
- Egretta
- Gorsachius
- Nyctanassa
- ööhaigur (Nycticorax)
- bambuse-ööhaigur (Oroanassa)
- tanuhaigur (Pilherodius)
- vilehaigur (Syrigma)
- aafrika tiigerhüüp (Tigriornis)
- Tigrisoma
- viirhüüp (Zebrilus)
- paapua tiigerhüüp (Zonerodius)
Morfoloogia
Haigurlaste nokad erinevad pikkuse ja kuju poolest. Kõige pikem nokk on odahaigrul, kes toitub peamiselt kaladest. Liikidel, kes toituvad põhiliselt putukatest, näiteks veisehaigrul, on lühem nokk. Lindudel, kes toituvad väikestest kaladest, on peenem nokk kui neil, kes eelistavad suuremaid kalu.[4]
Haigurlastel on pikk kael, mille omapärane kuju on tingitud pikenenud kuuendast kaelalülist. Saaklooma püüdes saab lind kaela kiiresti välja sirutada. Lennates hoiavad nad kaela kõverdatult.[5]
Tiivad on pikad ja laiad. Saba on lühike ja otsast kandiline või veidi ümar. Sabasulgi on 12, hüüpidel 10.[5]
Suurte haigurlaste tiivad on arenenud pikkadeks lendudeks, mitte kiireks õhkutõusuks. Lennates teevad nad ühes minutis umbes 100 tiivalööki. Vahel liuglevad nad tõusvatel õhuvooludel. Hüübid lendavad tavaliselt lühemaid vahemaid ja liigutavad tiibu 200 korda minutis.[6]
Isaslind on emaslinnust ainult natuke suurem, Euroopa liikidel on erinevus vaid 2–4%. Suurim sugupoolte vaheline erinevus on hõbehaigrute seas, vähim väikehüüpidel.[5]
Kohastumused
- Haigurlaste seljasuled toodavad sulepuudrit.
- Puudersulgede hooldamiseks kasutavad linnud aga muundunud varvast, mille küljes asetseb küünis.
Toitumine
Haigurlased toituvad kaladest, kahepaiksetest, roomajatest, lindudest, väikestest imetajatest, putukatest, koorikloomadest ja limustest.[7]
Enamik liike toituvad vees. Veekogust kaugel toituvad savanni-, veise- ja vilehaigur, kuid ka nemad eelistavad niiskeid elupaiku.[8]
Viited
- ↑ del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 376. ISBN 978-84-87334-10-8.Kategooria:CS1 allikad inglise keeles (en)
- ↑ "Eesti lindude nimestik". Eesti Ornitoloogiaühing. Vaadatud 16. augustil 2025.
- ↑ "Ibises, spoonbills, herons, Hamerkop, Shoebill, pelicans". IOC World Bird List. Vaadatud 4. oktoobril 2025.
- ↑ Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 4. ISBN 0-19-854981-4.Kategooria:CS1 allikad inglise keeles (en)
- 1 2 3 del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1992, lk 378.
- ↑ Kushlan ja Hancock 2005, lk 12.
- ↑ del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1992, lk 385–388.
- ↑ Kushlan ja Hancock 2005, lk 24.
Välislingid
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Haigurlased |
- Dominic Couzens, "Linnud Euroopa linnuliikide täielik käsiraamat", tõlkinud Olav Renno, lk 42, 2005, Varrak, ISBN 978 9985 3 1459 3